Merle Liinsoo on Ugala teatri grimmiala juht ja Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kultuuripärandi loovrakenduste magistrant. Hiljuti avaldas Merle ajakirjas Teater.Muusika.Kino artikkli: GRIMM – KUNST VÕI KÄSITÖÖ, mille muutmata kujul siia lugemiseks jätame.

Artikkli viide: temuki.ee

Räägime korraks grimmist. Sellest grimmist, mis aitab näitlejal saavutada kehastatava tegelase välimust, luua karakterit. Tänase seisuga ei ole grimmist eesti keeles peaaegu et kirjutatudki. Mõni üksik viide või lõiguke artiklites, paar ilmunud vihikraamatut1 ja ongi kõik. Teen algust ja kirjutan grimmist.

Teeme esmalt selgeks mõisted, et saaksime üheselt alljärgnevast aru2:

  • Grimeerija/grimmikunstnik (inglise keeles makeup artist/makeup designer) on kultuurivaldkonna töötaja.
  • Grimm on laia oskuste skaalat hõlmav valdkond: soeng, kas oma juustest või parukasse, karvtööd3, karakterite loome, näo- ja kehalisandid, eriefektid (haavad, armid, veretööd) jms.
  • Grimeerija/grimmikunstniku tööülesanneteks on muuta inimese välimust vastavalt kavandile, ideele või kontseptsioonile.
  • Grimeerija/grimmikunstnik teostab ja loob näitleja välimuse vastavalt karakterile. See muudab inimese kellekski teiseks, vajadusel ka koledamaks.

On üsna sage, et segamini aetakse grimm ja jumestus4. Arvan, et põhjuseks on esiteks inimeste vähene teadlikkus nende mõistete erinevusest ja selle teadvustamine. Grimmiga otseselt ja igapäevaselt kokku puutuvad inimesed, näiteks näitlejad, saavad veel terminitest aru ja käsitlevad neid asjakohaselt, aga tihe mõistete segiajamine hakkab silma meedias. Teiseks määravaks põhjuseks on kindlasti laialdaselt kasutusel olevad, inglise keelest eesti keelde üle tulnud sõnad „meik” ja „meikar”. Siinkohal pean kurvastusega kinnitama, et grimmivaldkonna inimestel endilgi on nende kasutus üheselt kokku leppimata ja selgeks rääkimata. Kasutusel on erinevaid ametinimetusi, mis segadust veelgi suurendavad ja minu eespool kirjeldatud terminoloogia vaieldavaks teevad. Seega, käesoleva kirjatöö üheselt mõistetavuse huvides pean vajalikuks veel kord rõhutada, et käsitlen siinkohal grimmi kui kultuurivaldkonda kuuluvat eriala.

Üldiselt ja enamjaolt on grimm seotud näitleja näo, pea ja kehaga. Harvemini, ent vahel siiski ka hammaste, keele, suuõõnsuse ja silmamunadega. Grimmi abil saab muuta naha ja juuste värvi, luua haavu ja arme, ehitada tervele kehale juurde uusi kehaosi või muuta neid tundmatuseni jpm. Neutraalne grimm on igapäevane ja kaasaegne, võib jääda märkamatuks ja ongi sellisena taotluslik. Ajalooline grimm jäljendab ajastut või ajaloolist isikut. Karaktergrimmi kasutatakse kõige rohkem vast teatris, see on üsna julge ja edastab karakteri konkreetseid tunnuseid. Fantaasiagrimm hõlmab loomade või üleloomulike tegelaste loomet.5

Ühendades teksti, lavastusliku idee, näitlejameisterlikkuse ja grimmi-kostüümi, saab sündida midagi huvitavat, üllatavat ja omapärast. Professionaalsetes oludes, nagu näiteks lavastuse sünd teatris või filmivõtted, näitab grimmikunstnik sageli oma loovust ja kunstioskusi, luues tegelasele ainulaadse, visuaalselt silmatorkava välimuse, mis võib edastada konkreetset teemat, meeleolu või kontseptsiooni. Teatris on grimm oluline osa lavakunstist, mis aitab näitlejatel muuta oma välimust, et sobituda konkreetse rolli või karakteriga. Näitleja ja grimmikunstnik on pidevas koostöös, leidmaks grimmilahendusi, mis toetaksid konkreetse karakteri isiksust, ajastut ja vaatajale edasi antavat lugu. Grimm peab arvestama lava valgustuse ja üldise lavakujundusega. Eri tüüpi valgustus võib muuta grimmi välimust ja selle intensiivsust, seega peab grimm olema kohandatud vastavalt etenduse tehnilistele nõuetele. Erinevad teatrižanrid, teatrisaalide suurus ja lavastuste stiil võivad nõuda erinevaid grimmistiile. Klassikalise teatri, komöödia, draama, ooperi või muusikalide grimm võib erineda, et luua sobiv emotsionaalne ja visuaalne efekt. Paljud etendused ja filmid nõuavad ajaloolise perioodi või stiili täpset taasloomist. Mingi konkreetse grimmilahenduse võib tingida ka see, kui lähedal on näitlejale publik või kaamera. Grimm võib hõlmata ka erilahendusi ja -efekte, eriti kui loodav teos tahab näidata haavu, vananemist, fantaasiakaraktereid või ulmet. Selliseid visuaalseid efekte aitavad luua spetsiaalsed tehnikad ja materjalid.

Kokkuvõttes on grimm oluline osa tervikust, aidates näitlejal kehastada karakterit ja luues visuaalseid lahendusi, mis toetavad loodava teose üldist kontseptsiooni ja atmosfääri. Sealjuures on grimeerija nii looja kui teostaja.

Käsitsi valmistatud parukas seestpoolt vaadatuna.
Merle Liinsoo foto

Eesti grimmikunsti valdkond on mitmekesine ja elav. Vaadates viimaste aastate Eesti filmitööstust, kuhu meie grimmikunstnikud on panustanud, on saavutused muljetavaldavad. Võtame näiteks suurteose „Tõde ja õigus” [2019, grimmikunstnik Liisi Põllumaa (Roht)], kus tegelastele on lisatud muu hulgas tõetruusid vananemise eriefekte. Või Melchiori-filmide triloogia (2022–2023, grimmikunstnik Gristina Pahmann), mis on ajastut ja eriefekte otsast otsani täis: haavade, armide, laipade jms kujul.

Teatrigrimm on oluline osa meie teatrikunstist, see aitab lavastused elule ja pakub publikule meeldejäävaid elamusi. Professionaalsete grimmikunstnike oskused ja loovus mängivad lavastuste juures suurt rolli. Siinkohal on paslik tuua näitena Ugala teatri lavastus „Tule õige koju” (2022, grimmikunstnik Ülle Konovalov), kus dramaturgiliselt on tingimus, et läbivalt on laval kirst surnukehaga. Ja see seal ka on — grimmikunstnik on loonud tõetruu laiba.

Philip McMahon, „Tule õige koju”. Lavastaja Johan Elm, Ugala 2022. Brian — Janek Vadi ja silikoonist surnukeha.
Silver Kaljula foto

Grimmi liigitamine kas käsitööks või kunstiks võib olla subjektiivne, sõltudes sellest, kuidas seda praktiseeritakse, ja kontekstist, milles seda kasutatakse. Grimm võib hõlmata mõlema elemente, jäädes sageli laiemalt ja sügavamalt lahti mõtestamata. Käsitöö kui mõiste mitmetähenduslikkus ja vastandumine kunstile on juba mõnda aega olnud arutelu teemaks. Grimmivaldkonda lähedalt tundes proovin avada seda teemat mõlemast vaatepunktist.

Grimeerija kui käsitööline

Terminit „käsitöö” on raske üheselt mõista ja selle üle käivad tulised keskustelud. Käsitöö on tegevus, kus inimene valmistab midagi käsitsi, kasutades erinevaid oskusi, tööriistu ja materjale. See võib hõlmata paljusid valdkondi, nagu kudumine, õmblemine, heegeldamine, tikand, nahatöö, puidutöö, klaasikunst, ehtekunst jne. Käsitöö on tihti seotud traditsioonide ja kultuuripärandiga ja võib olla nii praktiline kui ka kunstiline tegevus.6 Käsitöö võimaldab inimestel väljendada oma loovust, teha midagi isikupärast ja unikaalset ning samal ajal nautida protsessi ja käsitööna valminud esemete ilu.

Richard Sennett mõtestab oma raamatus „Taidur”7 käelist tegevust ning uurib käe ja pea vahelisi seoseid. Igasugust käelist tegevust kaldutakse vahel pisendama ja see asetatakse väärtushierarhias üsna madalale kohale. „Lääne ajaloos on ajuti praktilist tegevust halvustatud ja see on lahutatud arvatavatest kõrgematest püüdlustest. Tehniline oskuslikkus on lahutatud kujutlusvõimest…”8 Grimeerija ei saa ilma käeliste oskuste ja praktilise tegevuseta mitte midagi teha ega saavutada. Teisalt, grimeerija olulisus just kunstilise terviku loomisel ja tema panus näitleja töövahendi rikastamisse on midagi, mis eristab teda selgelt käsitöölisest (või nimetusest „tehniline töötaja”, mida grimeerija ameti määratlemisel viimasel ajal sageli kasutatakse). Siinkohal tasub Sennettile toetudes9 kirjutada lahti sõna „taidur”: „Oskustööline-taidur on hõlmavam kategooria kui käsitööline; ta esindab meis igaühes elavat soovi teha midagi hästi, lihtsalt tegemise enda pärast.” Grimmis on oluline käeline teadmus ehk nii teadvustatud kui ka intuitiivne käeline teadmine, mis omandatakse kogemusega. Kogemuse põhjal kujuneb grimeerijal üldine arusaam, mille kaudu mõista uusi ettetulevaid ülesandeid ja situatsioone. Olemas on rusikareeglid ehk lahendused, mis alati toimivad ja mida intuitiivselt kohandades sünnivad vajalikud lahendused.

Käsitöö on üldjuhul vägagi praktiline, ehk siis tingitud suuresti keskkonnast ja otsesest vajadusest. Grimmis määrab keskkond ja otsene vajadus väga palju. Loodav grimmilahendus peab olema eesmärgipärane ja täitma konkreetset ülesannet. Ei ole mõtet teha grimmi grimmi enese pärast. Näiteks on grimeerija üks oskustest ja tööülesannetest parukate, habemete, vuntside jt karvlisandite tegemine. Need lähevad enamjaolt teatrilavadele või filmidesse, kus on ette kirjutatud nii mitmedki keskkonnast tulenevad tingimused. Näiteks parukaid tehes peab juba eos arvestama publiku läheduse/kauguse, rollivahetuste, kiirete üleminekute, kujutatava ajastu, vastupidavusnõuete ja paljude muude faktoritega. Kõik need tingimused grimeerija loodavale parukale määravad töövõtted ja materjalivaliku.

Alan Bradley, „Piruka magus põhi”. Lavastaja Taavi Tõnisson, Ugala 2020.
Näolisandiga tegelane Proua Mullet — Jaana Kena.
Heigo Tederi foto

Grimmi kui käsitööd võib vaadelda mitmel viisil. Esiteks, grimmi loomine nõuab suurt oskusteavet ja tehnilist osavust. 2020. aastal esietendus Ugalas Taavi Tõnissoni lavastatud „Piruka magus põhi”. Tegin grimmikunstnikuna ja valdkonna oskusteavet valdava inimesena lavastusmeeskonnale ettepaneku kasutada ühel tegelasel suurt näolisandit, mis oleks kiiresti paigaldatav, miimiliselt liikuv ja korduvkasutatav. Lavastuse kunstnikule Marion Unduskile mõte meeldis ja näitleja Jaana Kena tuli ideega kohe kaasa, öeldes, et selline visuaalefekt aitab kaasa karakteriloomele.

Teiseks, grimeerija saab kasutada grimmi kui käsitööd, et anda edasi oma ideid, tundeid ja mõtteid. Grimmi abil saab luua sügavaid ja keerulisi karaktereid ning lugu, mis kõnetab vaatajaid. Lisaks sellele võib grimmi kasutada ka sotsiaalse kommentaarina või poliitilise väljendusena, mis aitab tõstatada olulisi teemasid, kujutada ühiskonna ebaõiglust või rõhutada teatud probleeme. Näitena tooksin siinkohal teatri NO99 „Savisaare” (2015), kus grimmi­stilistika mängis suurt rolli lavastuse sotsiaalse mõtte ja sõnumi kandmisel, võimendades kontseptsiooni jõuliselt, teravalt ja silmatorkavalt.

Eero Epner, Tarmo Jüristo ja Aare Pilv, „Savisaar”. Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, NO99 2015. Marika Vaarik ja Gert Raudsep.
Ene-Liis Semperi foto

Kolmandaks, grimmi loomine võib olla ka teraapiline ja eneseväljenduslik tegevus. Käsitööline saab kasutada grimmi, et väljendada omaenda emotsioone ja kogemusi. Grimmi loomine võib olla protsess, mis aitab lõõgastuda ja keskenduda ning leida oma loomingust rõõmu ja rahulolu. Lisaks sellele võib grimmi loomine aidata ka teistel inimestel oma emotsioone ja kogemusi mõista. Grimm ei loo rahulolu ja rõõmu samamoodi nagu puutöö, vaid mõjub märgiliselt ainuüksi seetõttu, et tegeleb näoga, meie emotsionaalse peegelpildiga. Billy Ehn keskendub artiklis „Isetegemine: käelise töö autoetnograafia”10käsitöö tegemisele ja selle mõjule inimeste identiteedile ja eneseväljendusele. Artikkel toob välja käsitöö tegemise positiivse mõju inimeste vaimsele tervisele ja heaolule, käsitöö võib olla terapeutiline ja leevendada stressi.

Grimm kui käsitöö hõlmab endas märkimisväärseid tehnilisi oskusi, näiteks toodete tundmist ja pealekandmist, pintslite ja töövahendite kasutamise, konkreetse välimuse loomise oskust. Paljud grimmilahendused on mõeldud olema järjepidevad ja reprodutseeritavad, eriti filmi ja teatri puhul. Erinevate grimmitoodete, tööriistade, teh­nikate ja nende oskusliku rakendamise tundmaõppimine nõuab harjutamist, asjatundlikkust ja teatud osavust. „Igasugune taidurlus põhineb kõrge tasemeni arendatud oskusel. Ühe sagedasti kasutatud näitaja järgi kulub meisterpuusepa või -muusiku väljaõpetamiseks umbes kümme tuhat tundi.”11

Helen Holmes vaatleb artiklis „Mööduv käsitöö: kaasaegse käsitöölise ümbermõtestamine”12 vilumuse ja meisterlikkuse tekkimist juuksuritöö kaudu. Ta kirjeldab kaheteistkuulist osalusvaatlust, mis toimus juuksurisalongis, oskuskäsitöölisi ehk juuksureid jälgides. Professionaalsus põhineb alati kogemustel, praktikal ja oskustel, väidab Helen Holmes kokkuvõtvalt. Sama saab öelda grimeerijate tööoskuste kohta. Tõeline ametialane tunnetus ja meisterlikkus tekib kogemuse ja praktikaga, seda ainult raamatust või internetist ei omanda. Eestis on praegu grimmikool, kus õppemaht koos praktikatega on 870 akadeemilist tundi ja ühes lõpueksamitega on võimalik teha ka kutseeksam13. Grimeerijaks olemine on pidev õppimine, ka pärast kooli lõpetamist, iga päev. Grimm on kasutatavate materjalide poolest kiiresti arenev valdkond, seega tuleb end uute asjadega kursis hoida. Ka Sennett rõhutab oma raamatus taiduri vajadust pideva õppimise ja enesearendamise järele, võimet kohaneda, muu hulgas ka muutuvate oludega.14

Kokkuvõttes võib öelda, et grimm kui käsitöö on mitmekülgne vorm, mis nõuab oskusteavet, tehnilist osavust ja loomingulist väljendust. Grimmi loomine võib olla oskusi ja kogemust nõudev töö, teraapiline ja eneseväljenduslik tegevus ning võib pakkuda rõõmu ja rahulolu nii käsitöölistele kui ka vaatajatele.

Kuid grimmist rääkides ei saa pidama jääda ainult tehniliste oskuste omandamise vajalikkuse juurde, vaid tuleb kombata ka kunstilise eneseväljenduse piire. Siit edasi tasukski küsida, kas grimm on ka kunstivorm.

Grimm kui kunst

Võime ja oskus midagi muuta, kedagi puudutada ning edastada sõnumit on kunstilise väljenduse põhiosa. Grimm on kasutusel mitmetes kunstivormides. Kas see teeb grimmist kunsti?

Kunst on lai mõiste, mis hõlmab erinevaid loomingulisi väljendusvorme. Kunst pakub inimestele esteetilist kogemust või avaldab emotsionaalset mõju. Kunst võib hõlmata teada-tuntud visuaalseid kunstivorme, nagu maalid, skulptuurid, joonistused, fotod, ja ka muusikat, kirjandust, tantsu, teatrit, filmi ning paljut muud. Kunsti eesmärk võib olla meelelahutuslik, hariv, sotsiaalne või poliitiline, see võib väljendada kunstniku isiklikke kogemusi, tundeid, ideid või nägemust maailmast. Kunsti mõistmine ja tõlgendamine on subjektiivne.

Väidan, et grimm on osa kunstist. Mitte ainult sellepärast, et ka grimeerija kasutab oma töös värve ja pintsleid ning et lõuendina võib käsitleda näitleja nägu ja keha. Filmitööstuses on grimm oluline osa filmi tegemise protsessist, aidates luua visuaalselt kaasahaaravaid ja veenvaid karaktereid. Täiesti kohane on siin näitena tuua kõigile eestlastele väga tuttav film „Nukitsamees” (1981), kus paljude rollide ja karakterite loomisel on olulisel kohal grimm. Režissöör Helle Karis on meenutanud: „Aga muidu oli võttegrupp maru vahva ja kõik läks väga hästi. Kui välja arvata grimmiga seonduv. Sest ma hääletasin maha Tallinnfilmi grimeerijad, kes olid harjunud tegema teatraalset, mitte plastilist grimmi15. See oli üks kõige suuremaid võitlusi filmi juures. Kuni lõpuks sain ma oma ning Moskvast toodi üks tolle aja kõige kuulsamaid grimeerijaid, kelle vastu meie grimeerijad korraldasid ikka väga kõva boikoti. Umbes nii, et me oleme kolmkümmend aastat teinud seda tööd ja nüüd tuleb keegi kuskilt ja hakkab meid õpetama.” Karise sõnul valis ta oma esimeseks filmitööks „Nukitsamehe” just sellepärast, et tahtis teha muinasjuttu.16 Kui filmis oleks kasutatud tolleaegses mõttes teatraalset grimmi17, oleks visuaal olnud oluliselt teistsugune. Oli äärmiselt vajalik, et grimmikunstnik tabaks loodava filmi kunstilist vormi, haakuks sellega ning suudaks režissööri ideed ja mõtted tehniliselt teostada.

„Nukitsamees”. Oskar Lutsu jutustuse ainetel, režissöör Helle Karis, Tallinnfilm 1981. Kunstnik-grimeerija Mari-Anne Toover, Tölpa — Urmas Kibuspuu ja Mõhk — Tõnu Kark.
Viktor Menduneni foto

Grimm on üks vanimaid ja ikoonilisemaid kunstivorme, mis on tuntud oma sügavate sõnumite ja mõjuva atmosfääri poolest. See kunstivorm on olnud kasutusel juba sajandeid ning on kujunenud välja erinevates kultuurides ja ühiskondades. Grimm on sageli seotud muinasjuttude ja fantaasiamaailmadega.

Aastal 1932 ilmunud Estonia teatri maskmeistri (sõna, mida kasutati grimeerija kohta) Voldemar Tofferi raamatus „Maskjumestus-õpetus” on sissejuhatuseks read: „Maskjumestus on omaette kunstiala, mis on lähedane sugulane maalikunstile.”18 Samuti lisab Toffer raamatu eessõnas: „…olin ja olen ka praegu arvamisel, et teatris maskjumestamine üks kunstiala on, mida üksnes trükikunsti ja piltide abil ära õppida ei saa. Ilma isikliku talendita ja praktikata saab sel alal vaevalt tagajärjekalt töötada, nagu ei saa maalijaks või kujuriks õppida ainult raamatu põhjal.”19 Siit saab edukalt järeldada, et grimm pole mitte ainult käsitöö, kus meister väljendab käelisi oskusi, vaid midagi enamat. Ehk isegi talent ja anne.

Kui rääkida grimmist kui kunstist, ei saa mööda vaadata loovusest ja väljendusoskusest. Grimm võib olla eneseväljenduse ja kunstilisuse vorm. Grimmikunstnikud kasutavad sageli oma oskusi ainulaadse välimuse loomiseks, uurides värve, tekstuuri ja disaini. Kunstiline grimm võib olla väga subjektiivne, kuna see võimaldab isiklikku tõlgendamist ja katsetamist. See ei tähenda alati kehtestatud normide järgimist. Moe-, teatri-, filmi- ja eriefektide kontekstis võib grimm olla vägagi kunstiline ettevõtmine, kus grimmikunstnikud nihutavad piire ning loovad visuaalselt silmatorkavaid ja fantaasiarikkaid kujundusi.

Vilunud grimmikunstnikud kasutavad sageli oma kujutlusvõimet näo muutmiseks, näojoonte täiustamiseks ja emotsioonide esilekutsumiseks värvide, tekstuuride ja kujunduste abil. Nii nagu maalikunstnik kasutab lõuendit, kasutab grimmikunstnik oma meediumina nägu. Juhtudel, kus grimm läheb igapäevasest kasutusest kaugemale, näiteks teatris, filmis või avangardmoes, muutub see kujutava kunsti vormiks, mis võimaldab väljendust ja jutuvestmist välimusega manipuleerimise kaudu.

Võib öelda, et grimm on kunst, kuna see kasutab tehnikaid ja oskusi, et muuta inimese välimust vastavalt kunstilise väljendusele. Grimmist teeb kunsti grimeerija meisterlikkus, täpsus ja omapära.

Rein Rannap, „Nurjatu saar”. Lavastaja Vahur Keller, Saaremaa ooperipäevad 2017. Vanapagan Uude — Tõnis Mägi ja grimeerija Merle Liinsoo.
Gunnar Laagi foto

Kokkuvõte

Eelneva arutelu põhjal võib näha, et grimmi võib tõlgendada nii kunsti kui käsitööna. Mõnel juhul on grimm praktiline oskus välimuse täiustamiseks või konkreetse, etteaimatava välimuse loomiseks, seda eriti juhul, kui grimeerija on pelgalt teatri- või filmikunstniku käepikendus. Teisel juhul on grimm kunstilise väljenduse vorm, mis võimaldab loovust, individuaalsust ja eksperimenteerimist ning pakub unikaalset võimalust tegelaste tõlgendamiseks, seda eriti siis, kui loomeprotsessi kaasatakse vastavate eelteadmiste, oskuste ja kogemustega grimmikunstnik. Kategooriate „käsitöö” ja „kunst” vahelised piirid võivad olla hägusad ja sujuva üleminekuga. Tehniliste oskusteta ei saaks olla kunstilist väljendusviisi ja kunstilise väljendusviisita ei saaks proovile panna tehnilisi oskusi (ka käsitööline ei areneks). Grimmikunst hõlmab nii käsitöö kui ka kunsti elemente, ühendades tehnilised oskused kunstilise väljendusviisiga.

Viited:

1 Voldemar Toffer 1932. Maskjumestus-õpetus.
H. Jaanis 1970. Metoodilisi juhendeid grimeerimiseks. Eesti NSV Kultuuriministeerium.
2 Järgnevad punktid on artikli autori poolt kohandatud Grimmikoolis kasutatava töövihiku järgi. Janika Olup 2018/2019. Grimmikooli töövihik.
3 Parukate, vuntside, habemete jt karvlisandite valmistamine.
4 Iluvaldkonna haru. Töö teostamisel rõhutatakse kliendi enda isikupära. Janika Olup 2018/2019. Grimmikooli töövihik.
5 Artikli autori täiendustega isiklikul kogemusel baseeruv tõlgendus Vikipeediast, märksõna: Grimm
6 Artikli autori täiendustega isiklikul kogemusel baseeruv tõlgendus Vikipeediast, märksõna: Käsitöö.
7 Richard Sennett 2021. Taidur. Tlk Triinu Pakk. EKA kirjastus.
8 Richard Sennett 2021, lk 35.
9 Richard Sennett 2021, lk 189.
10 Studia Vernacula 2015, nr 6.
11 Richard Sennett 2021, Taidur.
12 Helen Holmes 2015. Transient craft: Reclaiming the contemporary craft worker. Work, Employment and Society, nr 29(3), lk 479–495.— https://doi.org/ 10.1177/0950017014535834
13 Grimmikool. — https://grimmikool.ee/
14 Richard Sennett 2021, lk 34.
15 Autori märkus: Plastiline grimm: näo- ja kehalisandeid kasutav grimm, mis liigub näitleja näo ja kehaga miimiliselt kaasa.

MERLE LIINSOO (snd 3. I 1976) õpib Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kultuuripärandi loovrakenduste magistriõppekaval. Lõpetas 2003. aastal klassiõpetaja erialal Tartu Ülikooli, õppis 1994–96 Eesti Muusikaakadeemia kõrgemas lavakunstikoolis. Tal on grimmikunstniku 6. taseme kvalifikatsioon. Töötanud Ugalas näitlejana, grimeerijana ja aastast 2019 grimmiala juhina.